Mul on oma ühe kassiga olnud naljakas juhtum. Selle aasta kevadel rohisin maal oma emaga maasikaid ja meie maal elavad kassid Triibu ja Tipa olid ka meie juures. Äkki sai Triibu kätte põllult hiire ja pani otsejoones maja poole jooksu. Me veel emaga arutasime, et ta seda jumala eest tuppa ei viiks. Ma käisin kontrollisin toa uks oli kinni, aga kassi ma ei näinud. Arvasin, et küll ta maja taha mängima pani, et teine kass ei segaks püha toimingut. Kui ma ema juurde tagasi jõudsin, kuulsin, kuidas isa korra toas käis. Hing jäi kripeldama, et äkki Triibu läks temaga koos tuppa, ta ei pane kunagi tähele, mida kassid teevad, eriti, kui ta omi mõtteid mõtleb. Isa ütles, et ei näinud kassi. Kui tunni pärast korra toas käisin, siis avastasin, et kass magab diivanil. Hiirt ei näinud, aga kindluse mõttes vaatasin võimalikud kohad kõik üle, ei midagi. Mõned tunnid hiljem, kui ema mind rongi peale viis ja koju tagasi jõudis, avastas ta köögist läbi kõigi tubade jooksva verenire ning minu toa laua alt hiire laiba, mis oli korralikult retsitud. Eks hiirel õnnestus Triibu käest plehku panna, aga tuli hiljem ringi luusima ja kassid said ta kätte ja tegid üks null talle.
